Ämblik välja ajab siide
suvetaevas perseiide
siidiniidist kerit´ rulli
vaatab ent kui lolli pulli.
Suvel ämblik sööb ja kosub-
niidistik end ära tasub!
Aga taevast sadand´ tähed
kuidagi ei jää tal pähe.
Küll saaks kirjutada jutte
tähetedest mis teinud jutte,
keset sumesiidset laotust-
enne nende silmistkaotust.
Jutukesed koguks teoseiks
sorts poeesiat sobiks seoseiks
küll siis annaks välja neid-
taevalikke menukeid!
Silmitsedes perseiide
sahistades persesiide
tuleb uni ullikene
nagu niidirullikene
Kui tekib soov kord-
taltsutada karja,
siis kõigepealt
pead kasutama
harja!
Et kaoks sealt tolm,
kus pesitsend ta seni
ning poleks harjatav
kui pulstueland
peni.
On harjal võim-
kes haritud, need neavad,
ja kes veel kõrgesti,
ehk küsidagi
teavad-
kas kari haritult veel
haritusse puutuks?
Cum laude kättesaanud
harjatumaks
muutuks?
On nende diplomil
ehk sellinegi lahter,
kus kirjas milles
nemad kunagi ei
kahtle?
Ja kari on kas
üldse enam kari,
kui nende lojusturja
puutund on
hari?
Vabakutseline foto- ja videograaf.