Ämblik välja ajab niite,
suvetaevas perseiite.
Kes neid kerimas on rulli,
mängib tema meelest lolli.

Suvel ämblik sööb ja kosub-
niidistik end ära tasub!
Aga taevast sadand tähed
isegi ei jää tal pähe.

Küll saaks kirjutada jutte
tähetedest mis teinud jutte,
keset sumesiidset laotust-
enne nende silmistkaotust.

Põrnitsedes perseiiti
mõtleb ämblik- milleks niiti
lasta lihtsalt vastu laotust?
Puhas persesiidi kaotus!

Pead ööd ta
heas
veel kinni
peas,
mil tõmbad hommikkuube
vööst?

On öised
vead
ka väga
head-
nad osa unesõppe
tööst!

Pea vastu
ööd,
kui ära
lööd-
ehk hommikul siis
ärgemgi.

Muhk peas kel
ööst,
sel päevast
trööst-
ja lohu võrra
targemgi.

Kui tekib soov kord-
taltsutada karja,
siis kõigepealt
pead kasutama
harja!

Et kaoks sealt tolm,
kus pesitsend ta seni
ning poleks harjatav
kui pulstueland
peni.

On harjal võim-
kes haritud, need neavad,
ja kes veel kõrgesti,
ehk küsidagi
teavad-

kas kari haritult veel
haritusse puutuks?
Cum laude kättesaanud
harjatumaks
muutuks?

On nende diplomil
ehk sellinegi lahter,
kus kirjas milles
nemad kunagi ei
kahtle?

Ja kari on kas
üldse enam kari,
kui nende lojusturja
puutund on
hari?

Hingelt ole sa võõras
või oma,
sidekriips minu teel
või siis koma.
Apostroof, küsimärk,
semikoolon-
ära ole vaid see, kellest
pool on.

Tekib kiusatus olla
just taoline-
igas mõttes,
just kõikide näoline.
Siis nägusid
ei tee ka mina-
pälvid puntki,
ei õhksetki koma.

Paistab päike kõrges kaares
Karksis, Kõos ja Rocca al Mares,
virgutust kes vajaks veel?
Päev on lõuna poole teel.

Mõni ent veel sängi süles
ja ei ole tõusnud üles
unenäkku läinud pakku-
ootama seal õhtu hakku.

Õhtu tuleb ullikene,
taevas kuu, kui mullikene-
aga kes jäänd päevata,
seda öö sööb vaevata!