Kui tekib soov kord-
taltsutada karja,
siis kõigepealt
pead kasutama
harja!

Et kaoks sealt tolm,
kus pesitsend ta seni
ning poleks harjatav
kui pulstueland
peni.

On harjal võim-
kes haritud, need neavad,
ja kes veel kõrgesti,
ehk küsidagi
teavad-

kas kari haritult veel
haritusse puutuks?
Cum laude kättesaanud
harjatumaks
muutuks?

On nende diplomil
ehk sellinegi lahter,
kus kirjas milles
nemad kunagi ei
kahtle?

Ja kari on kas
üldse enam kari,
kui nende lojusturja
puutund on
hari?

Hingelt ole sa võõras
või oma,
sidekriips minu teel
või siis koma.
Apostroof, küsimärk,
semikoolon-
ära ole vaid see, kellest
pool on.

Tekib kiusatus olla
just taoline-
igas mõttes,
just kõikide näoline.
Siis nägusid
ei tee ka mina-
pälvid puntki,
ei õhksetki koma.

Paistab päike kõrges kaares
Karksis, Kõos ja Rocca al Mares,
virgutust kes vajaks veel?
Päev on lõuna poole teel.

Mõni ent veel sängi süles
ja ei ole tõusnud üles
unenäkku läinud pakku-
ootama seal õhtu hakku.

Õhtu tuleb ullikene,
taevas kuu, kui mullikene-
aga kes jäänd päevata,
seda öö sööb vaevata!

Vestab jutt sinul
ihast, vihast või lihast-
ikka neid kirjastamas
Tühistu.

Seal ametis käiakse
ihast või vihast-
ei öelda, ent lihast müüb
ühistu.

Mida mõtled ja ihkled,
vihkad või kihkled-
kajastub kõik see
kreatiivses hakklihas.

Paigas iha kus lihaga
alati kohtund
mõeldakse järgi vaid
viimases vihas.

VALGE MAJA
(Põhja-Sakala ainetel)

Kus raisatud elude aegu,
muu tehtu ent valdavalt vaegu?
Kus tobedus võimult saand lapsi-
kes tehtud, kui võetud sai napsi.

Seal majas saab lurjusest pühak,
galatseimaks mõttetuim mühak-
spetsialistiks ka paadunuim oinas,
kelle ajusid asendab tainas.

Kes ei varasta, see pole oma!
Maha müüa kes ka oma ema
ei taha- on vaegkompetentne
kelle töökohtki peagi vakantne.

Aga rahvas neid valib ja valib,
sest kõik nad ju nii enda moodi!
Peaasi, et sporti saaks teha,
pisut pulli ja odavat poodi!