Ämblik välja ajab niite,
suvetaevas perseiite.
Kes neid kerimas on rulli,
mängib tema meelest lolli.
Suvel ämblik sööb ja kosub-
niidistik end ära tasub!
Aga taevast sadand tähed
isegi ei jää tal pähe.
Küll saaks kirjutada jutte
tähetedest mis teinud jutte,
keset sumesiidset laotust-
enne nende silmistkaotust.
Põrnitsedes perseiiti
mõtleb ämblik- milleks niiti
lasta lihtsalt vastu laotust?
Puhas persesiidi kaotus!